Ajalooürikud pajatavad Viitina
mõisast nii mõndagi. 1542. a. andis Tartu
piiskop Johann mõisa dr. jur. Jürgen Holdschner'ile,
1598. a. müüs tema poeg Cremon Bertram Viitina
Otto v. Vietinghoff'ile (arvatavasti on siit pärit
ka kohanimi). Vietinghoffide suguvõsa käes
oli mõis 1782. aastani, mil läks tütre
kaasavarana von Kruedener'ile (Krüdener'ile). Viitina
mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener
(s. Vietinghoff, 1764-1824) oli tookordse Euroopa tuntud
suurilmadaam, kelle sulest ilmus mitu Euroopas toona
väga tuntud teost, sensatsiooniliseks kujunes kiriromaan
"Valerie" (1803). Barbara elas seiklusrikkalt,
tegutses Shveitsis ja mujal Euroopas rändjutlustajana,
oli seotud vennastekogudusega. Keiser Aleksander I soosikuna
mõjutas viimast Püha Liidu rajamisel. 1818.a.
tuli Viitinasse tagasi, kus pidas järvetagusel
Meegomäel valgustuslikke jutlusi külarahvale.
Iga kuulaja sai hiljem mõisaköögist
tasuta suppi. Valgustuslikest ideedest kantuna püüdis
anda talulastele kooliharidust ja kehtestas laupäeval
poolepäevase tööaja. Barbara sunniti
loobuma mõisa valitsemisõigusest.
1842. a. müüdi mõis Carl von Jürgensonnile
(Joergensohn), kes müüs 1856. a. mõisa
edasi krahv Gustav Igelstrom'ile, kes omakorda 1857.
a. müüs mõisa Arthur von Riechterile,
viimaselt ostis mõisa 1860. a. Gutsav Samson
von Himmelstierna.
Viimaseks omanikuks oli aastast 1902 Arthur von Wulf.
Eesti Vabariigi tekkimisel mõis riigistati, kuid
jäeti laiali jagamata, kuna sinna plaaniti luua
põllutöökool.
Mõisa jagamine toimus lõpuks 1924. a.,
suure osa mõisamaadest ostis välja toonane
rentnik.
|